Riia mu arm

August 5th, 2011

Kindel nagu iga-aastane reis, on ka raudreegel, et start toimub kiirustades või muidu imelikul kombel. Kui eelmine, Venemaa reis, algas sisuliselt otse töölt lahkudes, asjad kotti ja punuma stiilis, siis seekord sõitsin hoopis enne teisi välja.

Nimelt oli tarvis viia maale auto, mis õe käsutusse jäi mu äraolekul ning mõningad veevärgi toimimiseks vajalikud suuremõõtmelised detailid. Seega start 10:00, ülejäänud seltskond pidi kell üks järgnema. Et aga kaaslased oma väljasõiduga venima kippusid õnnestus vaba aeg kulutada ka eelmainitud veevärgidetaili paigaldamisele. Teostatud torutööde kohta võiks eraldi raamatu kirjutada.

Kella viieks saabus ka hilinenud väljasõiduga alustanud ülejäänud seltskond – üsna lõbusas reisimeeleolus. Kuna sel aastal vahetus üks ekipaaži liige, siis väljavahetatu otsustas esimese päeva kuni Riiani kaasa teha ja kainet rooli mängida. Nii me viiekesi Pärnu poole teele asusimegi, kus sai siis Alfredi pubis keha kinnitatud ja kohalikus Selveris reisimoonavarusid täiendatud.

Kui keegi oskab täiesti tavalist teekonda Pärnust Riiani paremini kirjutada, siis andku teada, praegu jätan detailid unarusse.

Juba enne starti oli meil kindel plaan teha esimene ööbimine metsikult. Parim lahendus tundus kiluvaraste pealinna lähistel mereranda end parkida ja rummipudel kurjaks ajada. Riia linn on siiski väga kaugel ja  tolleks hetkeks maa peale laskunud pimedus  oli üks oluline takistav tegur sobiva randumisplatsi leidmisel. mitmekordsed ukerdamised külavaheteedel lõppesid kord risti ees laiutava raudtee või mõne edukama kiluvarga häärberi hoovi rallimisega. Korra pidime isegi tõsise jõumehe kombel autot liivaluitest välja lükkama. Nagu igas loos, nii ka selles – Lõpp hea, kõik hea! Sattusime üsna Linanlähedase uhke ranna peale.

Siin ja edaspidi katsun postitada kaardilinke: “1. öö magamiskoht

Väga mõnus rannariba, soovitan soojalt. Meie võtsime seda küll üsna ekstreemselt, säästumarketi magamiskoti ja matiga. Mina isiklikult lõdisesin too öö ikka kõvasti. Kuni kotis sai püsitud oli kõik veel normis, aga sunnitud põõsataga käimise hetked võtsid ikka eriti jahedaks mõneks ajaks olemise – augustikuu pole ikka õige väljas magamise kuu meie laiuskraadidel. Hommikul kell 9 ilmusid randa esimesed tervisejooksjad. Kõvemad seltsimehed võtsid hommikuse supluse ette, mina sellest targu loobusin. Tunni paari jooksul täienes kolleegium ka plääžitajatega. Säärane rahvahulkade kogunemine utsitas meid aga hoopis lahkuma – ei aidanud ka see, et osa rannalistest harrastasid topless päevitamist. Auto juurde jõudes tormas põõsastest välja kohalik parkimisspetsialist ja nõudis hirmsal kombel ühte latti parkimistasu, selle puudumisel sobis aga kahe eurone ka – krdi kiluvargad!

Kui välja oli selgitatud kaine autojuhi konkursi võitja, siis jätkus tee Riia poole. Peale väikest kehakinnitust pistsime vahetatud mehe kesklinna lähistele maha ja võtsime suuna Suure Poolamaa poole. Sellest aga juba teine kord.

Põhja-Itaalia, Reisikiri

Põhja-Itaalia, Sinna ja tagasi

August 3rd, 2011

Iga-aastane autoreis viib mind sedakorda Põhja-Itaaliasse, on aeg ära proovida, kuidas kohalikud makaronid maitsevad. Erinevalt varasematest reisidest Poola, Balkanile, Skandinaavia põhjaossa ja Venemaale kavatsen seekordse reisi dokumenteerida. Read more…

Põhja-Itaalia, Reisikiri

Kriitikanurk

April 15th, 2011

Nii, tegelikult oleks kõik teist pidanud teadma, et kui satute kursusele kus tuleb kaastudengeid maatasa kõmmutada, ja sellest võtan osa mina, siis teil pääsu pole!

Alustaks vormi kritiseerimisest.

Kes leiab viie minuti jooksul üles, kus on kodutöö artikkel?

Versioon 2 Waldo otsimisest:

Mis ma sellega öelda tahan, siis esmapilgul puudub mõlemal juhul artikkel, kui teise pildi puhul veel võiks aimata, et äkki need lingid viivad põhisisu mitte üksikut terminit selgitava lisalehe juurde, siis esimese pildi juures nuputasin ma ikka kollaseks end, et kas keegi on kodutöö tegemata jätnud nagu mina või on selle suurepäraselt ära peita suutnud.

Viimane loeng oli suisa juttu, et kuidas erivajadustega inimesed info üles leiaks, mul on kahtlane tunne, et ekraanilugeri abil on mõlemad lehed raskesti hoomatavad, siis tihtipeale ei mõelda isegi sellele, kuidas täiesti tavavajadustega inimesed sellesama infokillu kätte saaks.

 

Nüüd aga sisulisema poole juurde.

Ainus reaalselt huvipakkuv oli väike assortii häkkeritest ja kräkkeritest. Omal ajal hoolega exe nimelist ajakirja hammustanuna ja Mitnickule kaasa elanuna oli väike nostalgitsemise hetk.

James ütles, et ta laadis koodi alla põhjusega arendada enda õpinguid C keeles, kuid lisas: “See kood oli pask ja algajalikult kirjutatud…kindlasti mitte väärt 1,7 miljonit dollarit nagu nad väitsid” – sellised pärlid on paljudes nendes kangelaslugudes.

Mis seal salata, eks mulle ole südamelähedasemad ikka need häkkerihakatised, kes on midagi saavutanud läbi nutikuse. Blueboxing on igatahes palju põnevam kui mingi nõme DDoS rünnak, mida iga tattnokk välja mõtleb:)

NB! Ma ajan meelega segamini häkkerid ja Kräkkerid, minu jaoks üks punt kõik:)

Kuigi see Grupitööö ei kajasta kõiki huvitavamaid isendeid, siis hea algus ikka.

 

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid kodutöö retsensioon.

kaku akadeemia

Autopiloot

April 15th, 2011

Kui kaastudengid on pööranud tähelepanu silmadega hiire juhtimisele või suisa aju külge istutatud ühenduspesale, siis mulle meenuvad kohe kaks transpordiäri valalst pärit leiutist.
Esiteks siis google automobiil, mis täiesti iseseisvalt sõidab punktidest a punktidesse b, anna ainult aadress ette.
Tänaseks on testauto iseseisvalt läbinud juba üle 150 000 miili. Eks näis kaua veel kulub Google Car’i turuletulekuks.

http://www.youtube.com/watch?v=t9Fxp3HK6DI
http://www.nytimes.com/2010/10/10/science/10google.html?_r=1

Teine näidis on aga veel peenem, seekord toppisid http://autonomos-labs.com insenerid inimesele sensorid pähe ja pelgalt ajutegevust skännides juhivad tulemiga autot – BrainDriver.

Nagu näha, siis mõlemad grupeeringud üritavad isejuhtivaid autosid luua.
Vot kui need kaks asja nüüd kokku veel panna? Kes teab, ehk avaneb ka selllel noormehel lõpuks legaalne võimalus.

Tähelepanu vääris, et mõlemad autod paistavad kasutavat sellist skännimise seadeldist.

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid viimase üheteistkümnenda “Loengu” kodutöö.

kaku akadeemia

Selvekriminaal

April 12th, 2011

Novot, tuterdasin mina ükspäev poodi, Selverisse nimelt, lippan siia riiuli vahele, sinna riiuli vahele, igal pool vaatab kolemitu suurt silti vastu, et partnerkaardi omanikule hirmus soodus kaup, kuna neid asju mis mulle maitsevad oli ülemääraselt suur kontsentratsioon ära sildistatud olekus, siis mõtlesin, et vohh, küsiks kaardiuuenduse infoletist.

Nimelt oli mul see partnerkaart olemas juba ammu, ainult, et mitu kuud tagasi loobus magnetriba töötamast, ja mingi hetk kulus kaart ise päris pooleks.
Kuna ma teadsin, et aprill on see õnnis kuu, kui kaardi kehtivusaeg läbi saab siis seadsin sammud infoleti manu, ja uurisin, et kas siit saab uue kaardi, kui vana on aegunud. Leti taga oli selline naisterahvas, asjaliku näoga, ja uhkema kuuega, nagu pagunid oleks peal olnud.
Tema teatas lahkelt, et palun väga, pöörduge selle teise infoletiteenindaja poole, lehvitage isikuttõendavat dokumenti ja saategi.

Nii ma siis tegingi. Kõigepealt hakkas see teine, mitte nii väga uhke kuuega töötaja mulle avaldust pakkuma, ma tänasin viisakalt ja selgitasin, et mul on kaart olemas, tahan ainult välja vahetada aegunut. Sellepeale teatas teenindaja võidukalt, et jah muidugi, andke oma vana kaart siia.
Mina kratsisin kukalt, sest ma polnud tõepoolest taibanud, et pooleks kulunud kaarti on mõistlik kaasas kanda. Teavitasin ka antud teenindussektori töötajat sellest mille peale arvas tema lahkelt, et siis makske 1.60 EUR. Mina vastu, et Möhh? Mul on ju kaardivahetus kuu parasjagu käsil. Teenindaja jätkas ikka oma 1.60 juttu. Kõrvalt see pagunitega proua katsus ka selgitada, et lase nüüd olla, näitab isikut tõendavat dokustaati ja saab kaardi kätte. Kahjuks oli ka see jutt kui kurtidele kõrvadele.

“EI” teatas vapper teenindusguru, “Peate trahvi maksma!”
Selle peale imestasin mina end roosaks, et mismõttes Trahvi? Kas ma olen kurjategija?
“Kuidas me teame siis, et te pole oma kaarti ära kaotanud ja ei ürita nüüd uut välja petta!” tuli vestluspartner geniaalse selgitusega lagedale.

Tule taevas appi ütlesin ma selle peale, jätsin oma korvitäie kaupa sealhulgas valmisviilutatud udupeent sinki mida enam müüki panna vist ei õnnestu sinna samasse ja kergitasin kaabut, kahju ilmselt suurem kui 1.60.

Sähh sulle partnerit, Ma olen hoopis selvekriminaal. Kuidas mul võis mõttesse tulla üldse uue kaardi küsimine kehtivusaja lõppemisel kui mu vana võib olla kadunud, ära hävitatud, maha maetud või mõne muu saatanliku riituse läbi hukka saanud!

Võibolla on Selver või Kaubamaja nii lahke, ja soovitab mulle uue poe kust kaupa hankimas käia, rimi sitamarketeid palun mitte pakkuda peale viimast kodumaise sealiha skandaali ka seal ei käi põhimõtteliselt.

huumoriklubi

Ühed häkkerid kõik

April 11th, 2011

Hoolimata sellest, et ma olen söögi alla ja peale kuulnud, et häkker on mingi elukas, kes on oluliselt erinev või parem kräkkerist.
Tuleb tunnistada, et ükskõik kuipalju IT inimesed seda juttu ajavad, siis ei huvita see tavalist linnakodaniku.
Nende jaoks on kõik vähegi IT alast oskust omavad tegelased ühed häkkerid kõik.

Häkk – tegelikult on sellel sõnal veel üks tähendus, kiire räpakas lahendus mingile keerukale probleemile.
Selles mõttes on enamik IT ettevõtteid ühed parajad “Häkkeripesad”
Mis oleks veel mugavam kui ripa-rapa kuidagi see probleem õhtule saada ja kliendilt papp sisse kasseerida.

Kardan, et Kakuonu paneb mulle säärase lähenemise eest teemale 0 punkti, seega katsun midagi meelepärasemat veel lisada.
Kõik on juba uhked vabavaralised projektid üles loetlenud, see on see hilise kirjutaja mure. Kõik paremad palad on juba supi seest nahka pandud. Seega tuleb pöörduda hoopis salatileti poole.

Üks mõnus häkkerlik projekt on Eestis Küberkaitseliit
Alguse saanud ehk mõne suurpanga tiiva all töötava IT turvaeksperdi, tundmatule maastikule luurele roninud kindralleitnant ja teiste tublide IT ning kaitsejõudude inimeste huvist ning suurest küberhirmust.
Mõnusalt häkkerlik lähenemine. IT rahvas, kelle igapäevatöö on kuskil erasektoris tulevad päeva lõpuks kokku ja oma vabast tahtest täiendavad ning arendavad ennast ja üksteist kuidas kurjamitele vastu seista.
Et tunda end kursuse raames defineeritud häkkerina peab ka väga hästi teadma, kes on see kräkker, tundma tema töövõtteid ning osata end nende vastu kaitsta, miks mitte, kui seadusandlus seda lubab, ka kurjam tema oma kaevatud auku juhatada sõbraliku jalahoobiga.

Mis kasu sellest on? Tõttöelda, ei tea ma kuidas peaks mingisuguse vabatahtlike pundi kokkukogumine ja mingi ründe vastu mobiliseerimine välja nägema, võibolla olen vähe nägu näidanud KKL üritustele, aga mul on hea meel omada teadmist, et iga üksikliige on suuteline oma päevatöö organisatsioonis või ettevõttes natuke adekvaatsemalt toimetama ning vajadusel oskab haarata telefonitoru ning helistada sõbrale KKL’ist ja paluda abi. Mida muud see KKL peakski kaitsma kui meie igapäevaelu häirivaid ründeid. Selleks aga tulebki kaitsta kasvõi oma kitsast ettevõttega seotud IT taristu osa.

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid kümnenda “Loengu” kodutöö.

kaku akadeemia

Lapsed Puuri!

April 4th, 2011

Seekord siis on selline tähtis ülesanne, et peaks võtma võrdlemiseks nö interneti mupo, ehk kohaliku tähtsusega filtreerimis ja tsenseerimistarkvara.

“Loengu” materjalidest viidatutest sai kiire pilguga üle sõidetud ja ka netist otsitud, kas mõni neist ka OS X’ga töötab. Peale NET Nanny nagu silma ei hakanud.
Küll tundus, et viimasest loengumaterjali värskendusest on MacAffee portsu konkurente üles ostnud ja vee peale tõmmanud tooteseeriatele.

Peale mõningat netis surfamist hakkas kiirelt silma hoopis erinevad õpetused kübermunitsipaalpolitsei tarkvara kahjutustamise alal.
Lugesin ka sealt. Peale seda kuidas sain portsu õpetusi, kuidas taastada OP Süsteemide originaalfaile kadus tõttöelda isu ära igasuguse nuhkvara installimiseks.

Veidi pead kratsides meenus, et OS X omab täiesti adekvaatset Parental Control vahendit. Kirjutangi sellest parem.

OS X võimaldab piirata viie erineva kategooria järgi.

* Programmide kasutus
* Veebikasutus
* Suhtluspartnerid
* Ajapiirangud
* Muud huvitavad teemad

Rakendusi saab lubada ühe kaupa. OS X indekseerimisprogramm leiab ülesse absoluutselt kõik rakendused mis kuskile kataloogi vedelema on jäänud ja käivituda oskavad.

Lisaks on võimalik muuta kasutajaliidest veidi lihtsamaks ja piiratumaks, et tekiks ikka tõeline tsensuuri tunne:)

Veebipiirangutest proovisin ära keelata Apple arvamuse järgsed täiskasvanute lehed.
Testiks valitud adult.com andis kohe sellise toreda infokasti.

Lisaks Apple arvamusele on sul ka endal võimalik oma sõna sekak öelda lisades veebilehti block või allow listi samuti ülal näha olev valik ainult whitelisti kasutamise osas. Las jõnglane käib ainult disney lehel jms.

Huvitav featuur on suhtluspartnerite piirang. Saab tekitada lubatud kontaktide listi ning kui tekib soov meili mujale saata siis antakse lapsevanemale võimalus asja modereerida. Samu piiranguid saab siis ka iChati programmi kasutuse kohta paigaldada. Kui enamik kiirsõnumitest käib läbi skype või messengeri, siis jääbki ilmselt piiramisvõimaluseks nimetet programmid lubada või keelata.

Ajalisi piiranguid saab seada mitmeti. Eraldi on võimalik seada piiranguid koolinädala ja puhkepäevade jaoks. Mõlema puhul saab määrata päeva kogukasutuse aega ja unetunde.

Proovisin unetunnid ära piirata ja sisselogimiskatsel pakuti mulle lahket võimalust sisestada administraatori kasutajatunnus ja parool ning kaubelda lisaaega milel kestust saab siis hüpikmenüüst valida.

Lisaks eelnevale on võimalik piirata veel süsteemiga kaasas oleva sõnaraamatu sisu kuvamist, printeritega mässamist, plaadikirjutust ning paroolivahetust.

Tuntud neljatähelise sõna otsimisel pakuti kõiksugu eriskummalisi asendusvariante.

Võrdluseks siis originaalvaade.

 

Proovisin ka vana head näidet täiesti süütust sõnast breast, seda näidati ka kooliõpilastele, erinevalt kunagisele uhkele tsenseerimistarkvarale, mille nime ma ei mäleta.

Mina ei näe mingit põhjust plekkida 30-70 dollarit mingi funktsionaaluse eest mis on Op.Süsteemi sisse ehitatud.

Tegelikult ei näe ma üldse mingit head põhjendust miks ma peaksin oma järglasi tehniliste vahenditega sisu osas piirama, kui mul on võimalus neile lihtsalt selgitada mis on mis ja milleks kasulik või mittevajalik. Ma ei annaks oma vanematele ilmselt pikka aega andeks kui ma oleks ise IT alaselt pidanud puuris kasvama.

Ainus mõistlik piiramisvahend tundub olevat arvutikasutuse ajaline piiramine. Seda oleks endalegi vaja, kahjuks ei võimalda OS X administreerimisõigustega kasutajat mingil moel piirata.

Ahjaa! Mitmel ekraanitõmmisel oli näha nuppu Logs… selle pressimisel näeb järgnevat, et mis pornolehti ma ikak külastada üritasin.
Samuti on üles loetud kõik rakendused ja chatiprogrammi kasutused.

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid üheksanda “Loengu” kodutöö.

kaku akadeemia

Miks võrgus edev välja näha?

March 28th, 2011

Ülesanne: Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too mõni hea näide omaenda kogemustest.

Võrgus tasub alati hea välja näha, sest sa ei tea mitte kunagi millisel elu etapil hiilivad kõik netti vedelema jäänud arvamused, ütlused ja muud märgid, mis panevad sind sule sellel hetkel mitte sobivasse valgusesse. Netis vedeleb terve seltskond inimesi, keda ma isikliult absoluutselt ei tunne, pole vast juttugi vestelnud, aga kes alati figureerivad IT teemalistes Flamedes ja alati viidatakse nendele kui need lambamad tegelased.
Kas nad seda on või mitte, aga kui ma nende nime või hüüdnime googlesse pistan, siis ilmub sealt eranditult just säärast klassifikatsiooni oletada lubav sisu välja.
mõned näited võib leida siit.

Mõnikord kasutad sa pseudonüümi, et oma isikult tähelepanu eemale juhtida. Tihti aga ei taipa inimesed, et kui korralikult otsimine ette võtta, sisi leidub ikka mõni detail mis seob ka selle pseudonüümi sinu tegeliku isikuga. Olgu selleks siis mõlemal puhul kasutatud sama meiliaadress või midagi veel peenemat.

Ise olen leppinud sellega, et google on täis infot minu varasemate möllamiste kohta ja sellest lahti ei saa. Õnneks on häbenemist väärt vaid mõned lollid arvamused või siis veidi viletsas inglise keeles tehtud avaldused mis silma riivavad. Ei midagi mainet maapõhja tümitavat.
Mul on elu raske ka seetõttu, et eesnime + perenime kombinatsioon on kindlasti Eestis aga võibolla ka maailmas unikaalne. Kui ikka midagi minu kohta kirjutatud on, siis on ka kindel, et see klapib mu isikukoodiga. Kõnniksin õhukesel jääl ja noateral korraga võrreldes Juhan Tamme nimeliste tegelastega.
Ehk asi mille pärast olen kõige rohkem põdenud, on ühe Informaatikaolümpiaadi Koolivooru tulemused, mis googles leitavad. Seal ilutseb kolmest ülesandest kaks nulli ja viimane siis 8 punkti, vist neljakümnest.
Kes iganes mind googletab, vaatab, et “oolraitt hea lammas…”
Keegi ei pannud ju kirja sinna tulemuste juurde, et mul samal ajal tõusis palavik kuskile 39 kraadini ja mõttetegevus oli tolleks korraks peatatud.

Näide pole küll otseselt omaenese käitumisega seotud, aga näitab edukalt, et mõnikord ka kõike hea ja parema kavatsusega tehes võib tulemus olla ettearvamatu ja pikaaegse mõjuga. Seepärast olengi teadlikult hakanud asjalikemaid ja ilusamaid asju oma pärisnime alt avaldama ja lollustega netis ei tegele. Õlleklaasi taga võib sõpradega lämiseda, ka siis tuleb viisakaks jääda, aga päriselus tuleb see kuidagi paremini välja.

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid kaheksanda “Loengu” kodutöö.

kaku akadeemia

Eat that Frog vms

March 21st, 2011

Tänane teema Kaku akadeemiast. IT Prof – Kirjuta lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis aastal 2010 (vajalikud eeldused, omadused ja oskused)

Alustaks kõigepealt Loengumaterjali lahkamisest. Liiga palju paistab teksti taga selle jänese kõrvu, kes peab Professionaalsust millekski ülevaks.
Minu jaoks on professionaal lihtsat inimene kes elatab end selle tegevuse eest makstava rahaga.
Rattaprof – Jalgrattasportlane kellel on tööleping ja kes saab palka jalgrattaga sõitmise eest.
IT Prof – IT alal tööd tegev isik, kes saab palka selle eest.

Sealt edasi võib juba hakata lahterdama, et on head professionaalid ja viletsad.

Head teevad tavaliselt töö ära lubatud ajaks ja õigesti. viletsad aga hilinevad oma tegemistes ja kui asi lõpuks valmis siis on see paras käkk.
Hea IT professionaal ei luba kokku pudrumägesid ja neidsamuseid jõgesid. Hindab realistlikult ette võetavat töö hulka ja alustab vajalike töid kohe ning teeb need ära.
Vilets lubab maad ja ilmad kokku mõtleb: “Oh aega küll selle lihtsa asjaga,” ning leiab endale asendustegevusi pidevalt, et mitte seda koledat hirmsat tööd ette võtta.
Hea prof kes võttis oma töö ette varem avastab, et oikurja, selle töö peale kulub rohkem aega, kuna ta aga alustas varem siis jõuab ta ilusti lubatud tähtajaks ka valmis.
Vilets prof tormab tegevusse ilma puhveraega omamata ja kõik takistused teel hakkavad tema toimetamisi venitama. Viimasel hetkel tuleb vahele veelgi kiirem ja olulisem ülesanne ja nii juhtubki, et lubatu jääb õigeks ajaks tegemata.

Tegelikult algab kõik juba varem. Ka koolitöid teeb üks tegelane sarnasel viisil. Kõigepealt on vaja nädalavahetusel õlut juua kõvasti ja esmaspäeval kell 12 lähenev blogipostitamise tähtaeg jõuabki kätte, sest hommikul töö kõrvalt plaanitud 20 minutit kiiret juttu venib seoses telefonikõnede ja kiirete tööprobleemide tõttu tundideks.

Lõpuks kui kirjatükk siiski valmis üritab kaval prof teha nägu nagu kõik oleks õigeks kella-ajaks olemas olnud ja paneb oma blogipostituse avaldamise ajaks täpselt 11:59 lootuses, et õppejõud seda tähele ei pane, millal tema RSS-agregaator tegelikult blogimuudatuse üles korjas.

Soe soovitus laiskvorstidele ja oluliste asjade edasi lükkajatele, mõelge hästi järele, mis ülesanded on vaja kõige ennem ära teha ja alustadagi nendest piisavalt vara. Küll pärast aega laiselda.
Paar viidet ka head lugemist kuidas heaks profiks saada:
Terve raamat on kindlasti tore lugemine, aga mulle piisab ühest mõtteterast: “Eat that Frog” – http://www.eatthatfrogmovie.com/
Teine väike brožüürike kus ühed parimad pärlid töö tegemise ja ära tegemise kohta: http://gettingreal.37signals.com/toc.php

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid seitsmenda “Loengu” kodutöö.

kaku akadeemia

Next.. Next.. Next… …. Next… ….

March 14th, 2011

Olete midagi kunagi installinud??
Windowsi installimistarkvara olekski negatiivne näide.. iga nutuse tarkvaravidina pärast on vaja vajutada 75x next next next…
Eriti nutune on siis, kui tahad midagi suuremat installida ja too poole protsessi peal nõuab jälle nupuvajutust.. ei saa vahepeal rahulikult tunniks ajaks kohvipausile ka minna.
Macipedena toon kohe vastupidise näite kuidas installimine on enamasti aplikatsiooni lohistamine ühest kaustast teise. Ja nii ongi!
Loomulikult on vaprad ettevõtted üritanud installeri experienci ka macile üle kanda, Adobe toodetega on kaasas ikka uhke vidin mis samuti hoolega next’i nõuab. Kokkuvõtvalt peab nimetama, et mida vähem mõttetuid liigutusi vaja teha, seda mugavam tarkvara kasutada on.
Positiivsena tooks jällegi Apple repertuaarist. Mitmed sõbrad, tuttavad, kolleegid on kiitnud iOS seadmete kasutajaliidest, et lapsed haaravad seda kohe lennult. Klahvilukk ei pea lapsi, nad saavad kohe aru, et sliderit on vaja lohistada. Samuti teavad nad, et kuhu iganes aplikatsioonide rägastiku nad ära eksivad piisab Home nupu vajutamisest ja oled jälle algseisus tagasi, et uuesti häkkima tormata.
Puuteekraanil asjade lohistamine on ütlemata naturaalne. Ainus kõrvalnähtus sellele on, et seadmega harjunud lapsed kipuvad iga suvalise ekraani juures kohe asju puutuma ja ringi tõstma asuma. Teleka puhul on see küll üsna väheviljakas tegevus:)

Sissekanne on IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid kuuenda “Loengu” kodutöö.

kaku akadeemia