Riia mu arm
Kindel nagu iga-aastane reis, on ka raudreegel, et start toimub kiirustades või muidu imelikul kombel. Kui eelmine, Venemaa reis, algas sisuliselt otse töölt lahkudes, asjad kotti ja punuma stiilis, siis seekord sõitsin hoopis enne teisi välja.
Nimelt oli tarvis viia maale auto, mis õe käsutusse jäi mu äraolekul ning mõningad veevärgi toimimiseks vajalikud suuremõõtmelised detailid. Seega start 10:00, ülejäänud seltskond pidi kell üks järgnema. Et aga kaaslased oma väljasõiduga venima kippusid õnnestus vaba aeg kulutada ka eelmainitud veevärgidetaili paigaldamisele. Teostatud torutööde kohta võiks eraldi raamatu kirjutada.
Kella viieks saabus ka hilinenud väljasõiduga alustanud ülejäänud seltskond – üsna lõbusas reisimeeleolus. Kuna sel aastal vahetus üks ekipaaži liige, siis väljavahetatu otsustas esimese päeva kuni Riiani kaasa teha ja kainet rooli mängida. Nii me viiekesi Pärnu poole teele asusimegi, kus sai siis Alfredi pubis keha kinnitatud ja kohalikus Selveris reisimoonavarusid täiendatud.
Kui keegi oskab täiesti tavalist teekonda Pärnust Riiani paremini kirjutada, siis andku teada, praegu jätan detailid unarusse.
Juba enne starti oli meil kindel plaan teha esimene ööbimine metsikult. Parim lahendus tundus kiluvaraste pealinna lähistel mereranda end parkida ja rummipudel kurjaks ajada. Riia linn on siiski väga kaugel ja tolleks hetkeks maa peale laskunud pimedus oli üks oluline takistav tegur sobiva randumisplatsi leidmisel. mitmekordsed ukerdamised külavaheteedel lõppesid kord risti ees laiutava raudtee või mõne edukama kiluvarga häärberi hoovi rallimisega. Korra pidime isegi tõsise jõumehe kombel autot liivaluitest välja lükkama. Nagu igas loos, nii ka selles – Lõpp hea, kõik hea! Sattusime üsna Linanlähedase uhke ranna peale.
Siin ja edaspidi katsun postitada kaardilinke: “1. öö magamiskoht”
Väga mõnus rannariba, soovitan soojalt. Meie võtsime seda küll üsna ekstreemselt, säästumarketi magamiskoti ja matiga. Mina isiklikult lõdisesin too öö ikka kõvasti. Kuni kotis sai püsitud oli kõik veel normis, aga sunnitud põõsataga käimise hetked võtsid ikka eriti jahedaks mõneks ajaks olemise – augustikuu pole ikka õige väljas magamise kuu meie laiuskraadidel. Hommikul kell 9 ilmusid randa esimesed tervisejooksjad. Kõvemad seltsimehed võtsid hommikuse supluse ette, mina sellest targu loobusin. Tunni paari jooksul täienes kolleegium ka plääžitajatega. Säärane rahvahulkade kogunemine utsitas meid aga hoopis lahkuma – ei aidanud ka see, et osa rannalistest harrastasid topless päevitamist. Auto juurde jõudes tormas põõsastest välja kohalik parkimisspetsialist ja nõudis hirmsal kombel ühte latti parkimistasu, selle puudumisel sobis aga kahe eurone ka – krdi kiluvargad!
Kui välja oli selgitatud kaine autojuhi konkursi võitja, siis jätkus tee Riia poole. Peale väikest kehakinnitust pistsime vahetatud mehe kesklinna lähistele maha ja võtsime suuna Suure Poolamaa poole. Sellest aga juba teine kord.
